Neljapäev, 2. juuni 2016

Sillanpää ainulaadne looming ilmus 40 aasta järel taas eesti keeles

Ilmar Palli järelsõna raamatule "Lõikuskuu"

Tahes tahtmata meenub Sillanpääd lugedes Sibelius oma Finlandiaga… Tema nagu ei kõnni ainult Soome kaljudel, ei lendle Soome lugematute järvede ja avarate laante kohal, vaid ta nagu suudab kõike seda ka oma loomisvõime tampmasinasse heita, kust ta varsti tõuseb uuendatud, mõõtmatuseni suurenda­tud kujul, täis kangelaste kisa ja inglite laulu.”
Nii kirjutas „naabrimees” A. H. Tammsaare 1939. aastal ilma igasuguse kadedusvarjundita, siira imetluse ja lugupidamisega hõimurahva sõnameistrile kõrgeima kirjandus­alase – Nobeli auhinna omistamise puhul. Ei kirjutanud moe pärast, lihtsalt suusoojaks. Pole vast palju arvata, et suure soomlase hindamisel võime julgesti lähtuda oma klassiku neist ja teistest headest ning lugupidavatest sõnadest ja mõtetest, mis ta avaldas 1939. aastal Rahvalehe detsembrikuu 5. numb­ris pealkirja all „F. E. Sillanpää – Nobeli laureaat”. Veel sealt: „Sillanpää on omaette looja, kel oma eriline ilme, mida nii raske või hoopis võimatu on leida mujalt… Juba mõne lehe­külje järele piirab lugejat eriline õhkkond, mida tunned ainult siin. … selles on midagi nii ainulaadset, et hakkab rõõm ja hea olla – rõõm, et praegusel masinlikul nivelleerimisajajärgul on kellelgi veel oma nägu, oma ilme, oma kõnetoon, oma arusaa­mine ja maitse…”
Ometi saab tervelt 40 aastat mööda aastast, mil see „midagi nii ainulaadset” ehk Frans Emil Sillanpää looming viimati Eestimaal trükivalgust nägi ja meie lugejal Sillanpääst rõõm oli. Raamat kahe romaaniga ilmus nimelt 1975. aastal „Varamu” sarjas. Siis ilmunud teosteks olid eesti keeles juba avaldatud ning Sillanpääle otsustavalt kuulsust võitnud „Noorena uinunud” ja meistri viimane romaan „Inimelu võlu ja vaev”.
Sellega oli ühtlasi enamik Sillanpää loomingust naaberrahva keelde ja teadvusesse kantud. Ühe väikese „võlaga”. Nimelt jäi Eesti kirjandushuvilisele endiselt avastamata Soome suur­vaimu eelviimane teos, lühiromaan „Lõikuskuu”. Sillanpää teoste kohta on raske öelda, et mõni neist teistest silmnähtavalt „nõrgem” oleks, meistripabereid vääriksid neist kõik. Küllap jäi „Lõikuskuu” eesti keeles ilmumata eelkõige seetõttu, et tal oli õnnetus ilmale tulla hirmsal 1941. aastal, mil inimeste meeli köitsid hoopis muud probleemid kui Sillanpää kaunid põhja­maised looduspildid, millele võrdset maailmakirjandusestki raske leida.
Sillanpää vanemad pärinesid mitte just teab millistest kõrg­vaimu sfääridest, ent ometi hinnatud talupojasoost. Isa oli Kauvatsalast pärit pops Frans Henrik Pransu Koskinen (1851– 1921), n-ö rohujuuretasandilt pärines ka ema, Hämeenkyrö teenijatüdruk Loviisa Vilhelmina Mäkelä (1848–1927). Sillan­pää lapsepõlves elati Hämeenkyrö Kierikkala külas Myllykolu nime kandvas popsimajakeses. Pere kaks esimest last surid juba õige väikestena. 1895–1898 õppis Sillanpää Jumesniemi kirikukoolis, seejärel Haukijärve rahvakoolis, õpetajaks poisi nõbu Hilja Tättälä.
Õppimine läks sedavõrd libedasti, et vanemad otsustasid terase poisi Tamperesse keskkooli panna. Isa oli vahepeal asu­tanud väikese pudupoe ning pere majanduslik olukord paranes jõudsalt. Kooliskäik algas koos uue sajandiga Tampere Soome reaallütseumis. Vanemad said teda toetada 1905. aastani, sest­peale pidi õppur ise hakkama saama. Noormehe tähtsamaks toe­tajaks sai Tampere tehaseomanik Henrik Liljeroos, kelle noorima poja koduõpetajaks Sillanpää oma viimasel õpinguteaastal oli. Ühe suve jõudis kibelev kirjamehehakatis olla suvereporteriks Tampere Aamulehti juures.Ülikooli uksed avanesid tema ees Helsingis 1908. aastal. Toetajaiks seesama Liljeroos ja taluperemehed Raipala ja Sota­valta. Alustas ta filosoofiateaduskonna füüsika-matemaatika osa­konnas sihiga saada arstiks. Õpingukaaslase Heikki Järnefelti kaudu tutvus Sillanpää Heikki isa maalikunstnik Eero Järnefelti ja sedakaudu ka teiste oma aja suurustega, nagu Juhani Aho, Pekka Haloneni ja Jean Sibelius. Võib arvata, millise hoo andsid need kohtumised Sillanpää eneseteostusplaanidele. Kahjuks sai sealt alguse ka Sillanpää alkoholismikalduvus, mis talle hiljem suureks nuhtluseks oli.
Tervislikel põhjustel Sillanpää õpingutee katkes. Need kooli­tunnid avaldasid hiljem siiski suurt mõju Sillanpää hilisemale kirjanduslikule tegevusele. „Saagiks” jäi võlgade kõrval moodne loodusteaduslik eluvaade. Sealt pärinevad tema bioloogiline determinism ning vägivalla-ja sõjavastasus ning usk sellesse, et loodusteadused lükkavad arenedes sellised atavistlikud näh­tused ajalukku.
Vanematekodu Töllinmäe tagakambris hakkas sündima teo­seid, kus ümbritsevad sotsiaalsed pinged ja pisimaailma ela­mused said vabastava väljenduse. Sillanpää kirjanikuelu algas, kui ta hakkas E. Syväri nime all saatma avaldamiseks novelle ajakirjale Uusi Suometar. Neist esimene „Kodu hõlmast” aval­dati 1915. aastal. Edaspidigi said novellid positiivse vastuvõtu. Suure kirjastuse WSOY tegevdirektor Jalmari Jänttile meeldisid Sillanpää kirjutised ning tema toel valmis Sillanpää esikromaan „Elu ja päike”. Samal 1916. aastal, mil kirjanik tutvus 17aas­tase Sigrid Salomäega (1897–1939), kes oli tulnud teenijaks kirjaniku hämeenkyrölasest sõbra Eero Koskimehe Laitila ame­titallu. Sigrid oli pärit Raipala talu juurde kuulunud popsimajast. 1916. aasta septembris noored abiellusid. Esiklaps Saara sündis 1917. aasta märtsikuus. Riburada järgnesid veel seitse last: Esko (1919), Helmi (1921), Paula (1923), Eero (1924), Juhani (1926), Heiki (1933) ja Kristiina (1938).
Oma romaaniga tõusis Sillanpää lausa raketina kirjandus­taevasse. Valitsenud stagnatsiooniatmosfääris vallutas romaan lugejaid oma suvemeeleolude, noorte armastuse ja looduse hur­maga. Läbimurre oli lausa sensatsiooniline. Romaani noored elasid oma suve teadmata midagi välismaailmast. Nende elu eesmärk näis olevat kadunud. Nii elasid nad hetkele, otsides naudinguid ümbritsevast loodusest ja erootilistest elamustest. Autor vaatas inimest uutmoodi, vahepeal koguni musta putuka vaatenurgast. See nägemus oli darvinistlik, revolutsiooniline ja vapustav.
Sõjakogemuste põhjal hakkas Sillanpää 1918. aasta suve val­getel öödel kirjutama romaani „Vaga viletsus”. See järgib pops Juha Toivola elu 1860. aastate näljahädast kuni 1918. aasta kevadeni, mil ta hukatakse massihaua serval süüdistatuna mõr­vas, mida ta pole korda saatnud. Kirjastaja jättis romaanist küll mõningaid osi välja, kuid raamat avaldati juba 1919. aastal. Juba järgmisel aastal ilmus teos rootsikeelsena ja kirjaniku tun­tus Põhjamaades aina kasvas. Teos püüdis näidata, miks vaikne rabajarahvas alustas verist mässu, mis autori meelest liig too­relt alla suruti. Ta ärgitas valgete kättemaksuaktsioonide vastu teravat poleemikat, mis kirjastaja tahtel romaani proloogist välja võeti.
Edust innustatuna hakkas Sillanpää Hämeenkyrösse Vanaja külla ehitama endale ja perele Saavutuse nime kandvat kirjanikuelamut, mille projekteeris Sillanpää sõber arhitektist Bertel Strömmer. Maja sai valmis 1920. aasta jõuludeks, mil kirjanik võis oma perega juba sinna sisse kolida. Ent ehitus jäi nii mõnegi koha pealt pooleli. Ehitamine viis Sillanpää võlgadesse, neist vabanemine osutus ülimalt keerukaks. Suvilas elati aastail 1920– 1925 ja 1927–1928. Edasi viibiti majas vaid suviti ja ka jõulupü­hade ajal. 1928 jättis kohalik elektrifirma võlgade pärast Sillan­pääd vooluta. Saavutuse pimedusest koliti Tamperesse ja sealt aasta hiljem Helsingisse. Närtsima kippusid ka loomingulised võimed, 1920. aastatel ilmutas Sillanpää vaid novellikogusid ja lühiromaani „Hiltu ja Ragnar” (1923), mida kirjanik ise oma parimaks teoseks pidas.
1929 sai Sillanpää kirjastajaks WSOY asemel Otava, kes tasus WSOYle Sillanpää võlad, lunastas teoste õigused ja müümata teoste lao ning Saavutuse suvila. See kaup oli kalleim üksikut kirjanikku puudutav leping Soomes (633 000 marka ehk 106 500 eurot). Kas sel või teisel põhjusel, aga kirjaniku loomisind asus vägevale tõusuteele. Järjepannu ilmusid meistriteosed – „Noo­rena uinunud” (1931, eesti keeles 1935), „Mehe tee” (1932, eesti keeles 1937), „Inimesed suveöös” (1934, eesti keeles 1936). Neist esimene äratas imetlust ja hämmastust kõigis Põhjamaades ning Saksamaal, Inglismaal, Hollandis, Itaalias ja koguni USAs. Romaani kõrvutati häviva suguvõsa kirjeldusena Thomas Manni „Buddenbrookide” ja John Galsworthy suurte eepostega. Inglise keelde tõlgiti teos juba 1933. aastal, „Vaga viletsus” 1938 ja „Inimesed suveöös” 1966.
Igatahes hakati Sillanpääd juba 1930. aastate algusest pidama Nobeli kirjandusauhinna üheks tõsisemalt võetavaks kandidaa­diks. Kirjanik ise püüdis seda asja edendada, käies mitmel korral Rootsis, loomaks sidemeid sealsete kirjandusringkondadega.
Rootsi keelde tõlgiti „Noorena uinunud” praktiliselt kohe ning rootsi ajakirjanduses puhkes sama vaimustunud ülistus. Rootsi Akadeemias küpses mõte, et iseseisev Soome vajaks tõsist kul­tuurilist tunnustust.
„Mehe tee” kindlustas Sillanpää positsiooni talupojaelu meisterliku kirjeldajana. Pärast Salmeluste suguvõsa hävingut tahtis Sillanpää rääkida maisest, võimsast eluõnnest. Saatus­likuks saab seal Ahrola Paavo tõmme oma noorusarmastuse Vormisto Alma vastu. Paavo seiklused leskmehena Tussala rõõmsameelsete naiste metsaonnis ja Tamperes Amuri häma­rates kvartalites tekitasid ka vastuseisu: talupoja kuju polnud küllalt terve ja esinduslik. Saksamaal tsenseeriti sealsest tõlkest Paavo joomaretke kirjeldus – see ei sobinud kokku kujutlusega aaria talupojast.
1933. aastal Sillanpää veel Nobeli auhinda ei saanud, kuigi Rootsi ajakirjandus talle seda pea üksmeelselt ennustas. Hel­singi ülikooli soomestamine oli parajasti täies hoos – vahendeid selleks ei valitud ning põlissoomlaste meeleavaldused rootslaste vastu omandasid kohati jõhkra iseloomu.
Rootsi Akadeemia proovis olukorda päästa kompromisslahendusega – Sillanpää olnuks üks kolmest preemia saajast – rootslaste Jarl Hemmeri, Arvid Mörne või Emil Zilliacuse kõrval. Ettepanek hääletusel ometi piisavat toetust ei leidnud.
Sillanpää lüürilised maaelukujutised tipnevad eepilise sar­jaga „Inimesed suveöös”. Muusikast aina enam mõjutatud stiil tõuseb selles väikeses raamatus oma kauneima väljenduseni. Peategelaseks on Soome valge suveöö. Kaunis öös juhtub mõn­dagi: parvepoiss tapab kaaslase, lähedal sünnitab popsinaine, Teliranna talu noortes tärkavad võimsad armutunded…
Sillanpää vormilt väikesed, ent sisult suured teosed tõlgiti kähku kümnetesse keeltesse, kuid Nobeli auhind jäi taas saa­mata – 1935. aastal jäi see üldse välja andmata.
1930. aastate teisel poolel sai kirjanik tuntuks ka paremradikalismi ning diktaatorite vastasena. 1938. aastal kirjutas ta Soome Sotsiaaldemokraadis ilmunud „Jõulukirja diktaatoreile”, kus ta karmilt kritiseerib Hitlerit, Stalinit ja Mussolinit.
Kirjanduslikust edust hoolimata kasvasid Sillanpää võlad aina kiirenevas tempos. Süvenes ka vana alkoholiprobleem – ta võis juua korvi õlut ja pudeli konjakit päevas. 1939. aasta kevadel tabas kirjanikku uus hoop, tema naine Sigrid suri kopsupõle­tikku. Sillanpää abiellus uuesti oma sekretäri Anna Armia von Herzeniga, kuid see suhe ei kestnud kaua ja lahutati vaherahu ajal.
Kauaoodatud teade Nobeli auhinna saamise kohta saa­bus Stockholmist Helsingisse 9. novembril 1939. Auhinna põhjendustes rõhutati Sillanpää teoste looduslüürilisust, üksik­asjade ületamatut kirjeldust ja psühhoanalüütilist inimkuju­tust. Hääletusel võitis Sillanpää algul Šveitsis elavat Hermann Hesset, seejärel hollandlast Johan Huizingat.
Kui Sillanpää auhinda koos uue naise ja kolme lapsega vastu võtma sõitis, kukkusid pimendatud maale juba pommid. Rootsi oli selle külalise jaoks otsekui valgustatud paradiis. Sillamäe triumfikäik kulges välklampide sähvatuste, pidulike õhtusöökide ja kõnede tähe all. Väsinud ja haiglane kirjanik jäi Rootsi puh­kama ja jõudu koguma. Ta naasis kodumaale nädal enne Talve­sõja lõppemist. Sillanpää loovutas oma kuldse Nobeli-medali Soomes sõjaponnistuste heaks korraldatud väärismetalli korjan­dusele, järgides sellega Selma Lagerlöfi eeskuju.
Hoolimata saavutatud eesmärgist ja ülimast rahvusvahelisest tunnustusest tundis kirjanik, et aeg on temast mööda libisemas. Tema kaks viimast romaani „Lõikuskuu” (1941) ja „Inimelu võlu ja vaev” (1945, eesti keeles 1975) olevat ilmunud juba ilma autoripoolse viimistluseta. Mõlemad on alkoholismi, väsi­must ja elus pettumist paljastavad aruanded, millel vaieldamatu seos kirjaniku enda toonase nukra olemisega. Peategelaseks on kunstnik, ideaalid minetanud, abielu lämmatavasse argipäeva uppunud ja sellest vabaneda ihkav erandlik isik, kes ei leia oma lähedastelt mõistmist. Mõlemas teoses tehakse põgenemisretk minevikku, nooruse kuldsetesse aastatesse ja püütakse tabada taas pettumust tekitanud noorusarmastust. Mõlemas on ka surma ja hävinguga lõppev finaal. Selle vastandiks on romaanide noor­tes küdev põhjatu bioloogiline usk tulevikku.
„Lõikuskuu” on kirjutatud rasketel aegadel nii Sillanpääle endale, soome rahvale kui ka kogu Euroopale. Inimesena oli ta jäänud üksi pärast armastatud naise Sigridi surma. Üha enam langes Sillanpää alkoholismi küüsi, olles justkui orav selles kuratlikus rattas. Nii võib vabalt kujutleda Sillanpääd ennast „Lõikuskuu” peategelase, kui siin selline üldse on, joodikust kanalivalvur Viktor Sundvalli prototüübina. Kelle eeskuju kasu­tades on kirjanik maalinud meile pidi Sundvalli vaevatud ja väsi­nud naisest Saimast? Romaanis on ta otsekui kaassüüdlane oma mehe olukorras. Sillanpää ise näis oma naisest Sigridist vägagi lugu pidavat. Oma mälestustes meenutab ta teda koguni erilise soojusega. „See, mis noorena algas, oli tugev ja kindel.”
Murtud mees jätkab: „Sina oli kaheksa korda nurgavoodis, aga ma ei kuulnud kunagi, et sa oleksid sellepärast nurisenud või midagi kurtnud.” Nagu Saimagi romaanis, oli ka Sigrid pärit vaesevõitu perest. Nõnda on kiusatus otsida seoseid tugev, aga ei vii ilmselt kusagile.
Elurõõmu(-võlu) esindavad romaanis Tamperest külla sõitev, Viktorile nii lähedane võõrastemajapidaja Maija Länsilehto ning enamik raamatu noortest tegelastest: sulaspoiss Taave, temas armastuse sütitav Viktori vanem tütar Tyyne, teenijate­paar Mauno ja Iita. Saatused sõlmuvad ja lagunevad paikkonda tabava vägeva äikesetormi saatel. Pärast seda pole selles maa­nurgas enam miski endine. Inimene ja loodus on heas ja hal­vas kokku sulanud vägevaks tervikuks. Sõnade tagant võib taas, nagu Sillanpääl ikka, kosta muusikat, ülemlaulu põhjamaisele loodusele.
Romaan inspireeris Soome üht tuntuimat filmiloojat Matti Kassilat (1924) selle põhjal filmi looma. Film osutus menu­kaks, „tuues sisse” tervelt kuus Soome kõrgeimat filmiauhinda ehk Jussi kuju. Sillanpääga proovis Kassila kätt üle 30 aasta hiljemgi, kui linale tuli tema ekraniseering meistri luigelau­lust ehk romaanist „Inimelu võlu ja vaev”. Edu saatis sedagi ponnistust.
„Lõikuskuu” ilmumise ajal oli kirjanik viidud sundravile Kammio haiglasse, kuhu ta jäi paariks aastaks. Siis asus ta elama oma tütre Saara Kuituneni perekonda. Sillanpää hool­dajaks sai tema vana sõber Kustaa Vilkuna. Sillanpää olemine korraldati Otava kirjastuse abiga nõnda, et ta võis elada elu lõpuni majandusmuredeta. 1950. aastatest elas Sillanpää tütre kodumajas Helsingi Herttoniemis, suved aga veetis koduses Hämeenkyrös.
Haiglast ilmus avalikkuse ette muutunud Sillanpää: vägeva habemega rumm-mütsi kandev Taata, kirjanduslik patriarh ja suurpere vanaisa. Ta hakkas regulaarselt raadios oma tekste lugema ja Taata jõulujutlustest sai iga-aastane rituaal kuni tema surmani välja. Sillanpää suri Mehiläise haiglas 75aasta­sena 1964. aasta juunikuu algul. Ta maeti Hämeenkyrö vanale kalmistule.
Pärast pikka ja avalikult tähistatud karjääri tabas Sillanpää järelreputatsiooni tugev langusjärk. Meenutuskirjutistes 1964. aastal jäeti hüvasti kogu ajastuga, mida maaelu väärtused olid esindanud. Sillanpää kuulus tollesse kaduvasse maailma. Üha sagedamini seostati teda tundmatute Nobeli laureaatide küsitava seltskonnaga. Pärast teist maailmasõda ununes ta nimi Euroopas kiiresti.
Ent tema jutustajaoskusel on tänini oma truud sõbrad. Sil­lanpää avastaja on tavaliselt oma leiust tihtipeale kaua vai­mustunud. Hämmastunud lugejaid ilmub siit-sealt laiast ilmast kogu aeg. Meil soomlaste naabrite ja hõimuvelledena lasub lausa kohustus ühe nende kirjanduse suurima esindaja looming tervikuna uuesti välja anda, olemasolevate tõlgete ilmumisest on möödunud liialt palju aastaid. Valitseb oht võõranduda nii Sillanpääst kui ka ühes temaga suurest osast soome kirjandusest ja kultuurist üldse. Loodetavasti kujuneb käesolev raamatuke esimeseks sammuks klassiku taasavastamisel Eestis.

Teisipäev, 24. mai 2016

Valerie Fritsch - Austria kirjanduse tõusev täht

Valerie Fritsch sündis 1989. aastal Grazis, õppis fotograafiat ja töötab fotokunstnikuna. Noor kirjanik on tõeline maailmarändur – kuus kuud aastast reisib ta mööda maailma ringi.
Neljapäeval, 5. mail kel 17.00 Tartu Linnaraamatukogu saalis
Kirjandusfestival Prima Vista esitleb: noor austria kirjanik Valerie Fritsch ja tema romaani “Winteri aed” (Eesti Raamat, tlk Terje Loogus) esitlus. Külalisega vestleb Kristel Kaljund.
Vestlus on saksa keeles järeltõlkega eesti keelde. Koostöös Austria Suursaatkonnaga.
Valerie Fritschi debüütromaan „VerkörperungEN“ („Kehastumised“) ilmus 2011, aasta hiljem järgnes fotodega reisiraamat „Die Welt ist meine Innerei“ („Maailm on minu sisikond“). 2015. aastal ilmunud romaan „Winters Garten“ (“Winteri aed”) osutus tõeliseks läbimurdeteoseks ja valiti Saksa Raamatuauhinna 20 nominendi sekka. Maineka Ingeborg Bachmanni auhinna konkursil võitis Valerie Fritsch 2015. aastal publikupreemia.
Fritschi talent avaldub juba reisikirjade raamatus „Maailm on minu sisikond“, mis on äärmiselt poeetiline sõna ja imepäraste piltide süntees. Raamat koosneb kirjadest kodustele Etioopiast, Peruust, Taist, Madagaskarilt, Moskvast, Havannast ja mujalt.
„Winteri aed“ võeti saksa keeleruumis kolleegide, kriitikute ja meedia poolt soojalt vastu. Eelkõige kiideti autori külluslikku ja kaunist keelekasutust, autorit ennast aga on kutsutud kirjanduse popstaariks. Fritschi kohati arhailine, rikas ja lopsakas keel seisab justk
ui väljaspool aega. Romaani on nimetatud võimsaks, sensatsiooniliseks, poeetiliseks ja karmiks.
Romaani peategelase Anton Winteri lapsepõlv möödub idüllilises aiakoloonias, kus loodus on lopsakas, kõik kasvab ja õitseb. Looduse loomuliku osana on aias õitsemise kõrval kogu aeg kohal ka surm, lagunemine ja kõdunemine.
Edasi viib autor lugeja maailmalõpu ootuses mereäärsesse linna, kus valitseb kaos. Tänavatel liiguvad marodööritsevad lastejõugud ja vabadusse pääsenud tsirkuseloomad, linnast välja suunduvad põgenikevoorid, peaaegu kõrvuti toimuvad massienesetapud ja -laulatused. Vahepeal on möödunud üle 20 aasta ja juba 40ndates aastates Anton Winter armub keset koost lagunevat maailma elus esimest korda.
Kriitikud on märkinud, et apokalüpsist pole kunagi nii poeetiliselt kirjeldatud, aga sisuliselt huvitab Fritschi, mis juhtub inimesega tulevikulootuseta maailmas ning mis aitab inimesel jääda inimeseks. Lisaks on tema kõigi raamatute domineeriv teema inimese keha, selle muutumised ja kaduvus.


Linda Jahilo

Pühapäev, 20. märts 2016

Ruth Rendelli uus raamat

Kui Carl Martini isa sureb, pärib poeg maja rikkas ja trendikas Londoni linnajaos. Carl, noor algaja kirjanik, vajab siiski raha ja üürib ülakorruse korteri esimesele soovijale, loomaarsti assistendile Dermot McKinnonile. See oli Carli esimene saatuslik viga. Teine viga oli hoida alles isa pentsik kollektsioon arstimeid, kaasa arvatud tervisele ohtlikud dieeditabletid, mis ta leidis rohukapist. Viga oli ka nende müümine kaaluga kimpus olevale näitlejannale, kes seeläbi sureb. Tehingust teadlik Dermot haarab kinni võimalusest ja hakkab Carlilt välja pressima, keeldudes talle üüri maksmast ning ähvardades naise surma põhjuse avalikustada. Moraalselt ahistatud ja pidevas hirmus elav Carl kaotab pinna jalge alt ja vajub üha sügavamale lootusetusse, suutmata vastu astuda saatanlikule vaenlasele.
„Pimedad nurgatagused” jäi Rendelli viimaseks teoseks.
Inglise nüüdisaegse krimikirjanduse suurkuju Ruth Rendelli (1930–2015) teostest on varem ilmunud:




Esmaspäev, 22. veebruar 2016

Thomas Hettche „Paabulindude saar”

Thomas Hettche (Deutsch-Israelische Literaturtage 
26. IV 2012). Heinrich-Böll-Stiftung
Thomas Hettche, sündinud 1964 Treisis Rheinland-Pfalzi liidumaal, elab Berliinis. Õppinud ülikoolis germanistikat ja filosoofiat, on ta aastast 1992 vabakutseline kirjanik, lisaks sellele kirjutanud ajalehtedele Frankfurter Allgeimeine Zeitung ja Neue Züricher Zeitung, olnud maineka Ingeborg Bachmanni kirjandusauhinna žürii liige, kirjandusliku online-antoloogia NULL väljaandja ja mitmes ülikoolis poeetikakursuse külalisdotsent. 2015 valiti Hettche Saksa Keele ja Luule Akadeemia (Deutsche Akademie für Sprache und Dichtung) liikmeks.

Hettche esimene romaan „Ludwig peab surema” (Ludwig muß sterben) ilmus 1989 ning pälvis kohe Robert Walseri nimelise kirjandusauhinna (Robert Walser-Preis). 2001 ilmunud „Arbogasti juhtum” (Der Fall Arbogast), mis põhineb 1950ndatel 14 aastat süütult vangis istunud mehe lool, on tõlgitud kaheteistkümnesse keelde. 2006 jõudis Saksa Kirjandusauhinna (Deutscher Buchpreis) kuue finalisti hulka ehk nn Short List’i tema teos „Millest me oleme tehtud” (Woraus wir gemacht sind). 2014 oli sama auhinna finalistide seas ka „Paabulindude saar” (Pfaueninsel).


Lisaks eelnimetatuile on Hettchet tunnustatud mitmete saksa kirjandusstipendiumite ja -preemiatega. Romaani „Paabulindude saar” eest pälvis ta Wilhelm Raabe nimelise kirjandusauhinna (Wilhelm Raabe-Literaturpreis) ja Baieri Raamatuauhinna (Bayerischer Buchpreis). 2015 peeti teda Solothurni kirjandusauhinna (Solothurner Literaturpreis) vääriliseks; selle Šveitsi auhinnaga tunnustatakse saksakeelsete autorite silmapaistvaid kirjanduslikke saavutusi üldiselt, kuid muu hulgas tõsteti esile ka „Paabulindude saart”: „Thomas Hettche uusim romaan on kahtlemata meistriteos.

Kääbuskasvulise „lossipreili” Marie Strakoni traagiline lugu Preisi õukonna idüllilisel lustsaarel on ühtaegu subtiilne ja kaasahaarav. See Berliini perifeeria romantilise unelma kirjeldus on Hettchel loodud virtuooslikkusega, mis ühendab stilistiliselt briljantset ajaloolist tausta ja selle reflekteerimist nüüdisajal.”

Thomas Hettche teostest on eesti lugejale varem tuttav romaan „Isade armastus” (Die Liebe der Väter, 2010, eesti k 2013, tlk Piret Pääsuke).