teisipäev, 15. november 2016
neljapäev, 2. juuni 2016
Sillanpää ainulaadne looming ilmus 40 aasta järel taas eesti keeles
Ilmar Palli järelsõna raamatule "Lõikuskuu"
„Tahes tahtmata meenub Sillanpääd lugedes
Sibelius oma Finlandiaga… Tema nagu ei kõnni ainult Soome kaljudel, ei lendle
Soome lugematute järvede ja avarate laante kohal, vaid ta nagu suudab kõike
seda ka oma loomisvõime tampmasinasse heita, kust ta varsti tõuseb uuendatud,
mõõtmatuseni suurendatud kujul, täis kangelaste kisa ja inglite laulu.”
Nii kirjutas „naabrimees”
A. H. Tammsaare 1939. aastal ilma igasuguse kadedusvarjundita, siira imetluse
ja lugupidamisega hõimurahva sõnameistrile kõrgeima kirjandusalase – Nobeli
auhinna omistamise puhul. Ei kirjutanud moe pärast, lihtsalt suusoojaks. Pole
vast palju arvata, et suure soomlase hindamisel võime julgesti lähtuda oma
klassiku neist ja teistest headest ning lugupidavatest sõnadest ja mõtetest,
mis ta avaldas 1939. aastal Rahvalehe detsembrikuu 5. numbris pealkirja all „F.
E. Sillanpää – Nobeli laureaat”. Veel sealt: „Sillanpää on omaette looja, kel
oma eriline ilme, mida nii raske või hoopis võimatu on leida mujalt… Juba mõne
lehekülje järele piirab lugejat eriline õhkkond, mida tunned ainult siin. …
selles on midagi nii ainulaadset, et hakkab rõõm ja hea olla – rõõm, et
praegusel masinlikul nivelleerimisajajärgul on kellelgi veel oma nägu, oma
ilme, oma kõnetoon, oma arusaamine ja maitse…”
Ometi saab tervelt
40 aastat mööda aastast, mil see „midagi nii ainulaadset” ehk Frans Emil
Sillanpää looming viimati Eestimaal trükivalgust nägi ja meie lugejal
Sillanpääst rõõm oli. Raamat kahe romaaniga ilmus nimelt 1975. aastal „Varamu”
sarjas. Siis ilmunud teosteks olid eesti keeles juba avaldatud ning Sillanpääle
otsustavalt kuulsust võitnud „Noorena uinunud” ja meistri viimane romaan „Inimelu
võlu ja vaev”.
Sellega oli ühtlasi
enamik Sillanpää loomingust naaberrahva keelde ja teadvusesse kantud. Ühe
väikese „võlaga”. Nimelt jäi Eesti kirjandushuvilisele endiselt avastamata
Soome suurvaimu eelviimane teos, lühiromaan „Lõikuskuu”. Sillanpää teoste
kohta on raske öelda, et mõni neist teistest silmnähtavalt „nõrgem” oleks,
meistripabereid vääriksid neist kõik. Küllap jäi „Lõikuskuu” eesti keeles
ilmumata eelkõige seetõttu, et tal oli õnnetus ilmale tulla hirmsal 1941.
aastal, mil inimeste meeli köitsid hoopis muud probleemid kui Sillanpää kaunid
põhjamaised looduspildid, millele võrdset maailmakirjandusestki raske leida.
Sillanpää vanemad
pärinesid mitte just teab millistest kõrgvaimu sfääridest, ent ometi hinnatud
talupojasoost. Isa oli Kauvatsalast pärit pops Frans Henrik Pransu Koskinen
(1851– 1921), n-ö rohujuuretasandilt pärines ka ema,
Hämeenkyrö teenijatüdruk Loviisa Vilhelmina Mäkelä (1848–1927). Sillanpää
lapsepõlves elati Hämeenkyrö Kierikkala külas Myllykolu nime kandvas
popsimajakeses. Pere kaks esimest last surid juba õige väikestena. 1895–1898
õppis Sillanpää Jumesniemi kirikukoolis, seejärel Haukijärve rahvakoolis,
õpetajaks poisi nõbu Hilja Tättälä.
Õppimine läks
sedavõrd libedasti, et vanemad otsustasid terase poisi Tamperesse keskkooli panna.
Isa oli vahepeal asutanud väikese pudupoe ning pere majanduslik olukord
paranes jõudsalt. Kooliskäik algas koos uue sajandiga Tampere Soome
reaallütseumis. Vanemad said teda toetada 1905. aastani, sestpeale pidi õppur
ise hakkama saama. Noormehe tähtsamaks toetajaks sai Tampere tehaseomanik
Henrik Liljeroos, kelle noorima poja koduõpetajaks Sillanpää oma viimasel
õpinguteaastal oli. Ühe suve jõudis kibelev kirjamehehakatis olla
suvereporteriks Tampere Aamulehti juures.Ülikooli uksed avanesid tema ees
Helsingis 1908. aastal. Toetajaiks seesama Liljeroos ja taluperemehed Raipala
ja Sotavalta. Alustas ta filosoofiateaduskonna füüsika-matemaatika
osakonnas sihiga saada arstiks. Õpingukaaslase Heikki Järnefelti kaudu tutvus
Sillanpää Heikki isa maalikunstnik Eero Järnefelti ja sedakaudu ka teiste oma
aja suurustega, nagu Juhani Aho, Pekka Haloneni ja Jean Sibelius. Võib arvata,
millise hoo andsid need kohtumised Sillanpää eneseteostusplaanidele. Kahjuks
sai sealt alguse ka Sillanpää alkoholismikalduvus, mis talle hiljem suureks
nuhtluseks oli.
Tervislikel
põhjustel Sillanpää õpingutee katkes. Need koolitunnid avaldasid hiljem siiski
suurt mõju Sillanpää hilisemale kirjanduslikule tegevusele. „Saagiks” jäi
võlgade kõrval moodne loodusteaduslik eluvaade. Sealt pärinevad tema
bioloogiline determinism ning vägivalla-ja sõjavastasus
ning usk sellesse, et loodusteadused lükkavad arenedes sellised atavistlikud
nähtused ajalukku.
Vanematekodu
Töllinmäe tagakambris hakkas sündima teoseid, kus ümbritsevad sotsiaalsed
pinged ja pisimaailma elamused said vabastava väljenduse. Sillanpää
kirjanikuelu algas, kui ta hakkas E. Syväri nime all saatma avaldamiseks
novelle ajakirjale Uusi Suometar. Neist esimene „Kodu hõlmast” avaldati 1915.
aastal. Edaspidigi said novellid positiivse vastuvõtu. Suure kirjastuse WSOY
tegevdirektor Jalmari Jänttile meeldisid Sillanpää kirjutised ning tema toel
valmis Sillanpää esikromaan „Elu ja päike”. Samal 1916. aastal, mil kirjanik
tutvus 17aastase Sigrid Salomäega (1897–1939), kes oli tulnud teenijaks
kirjaniku hämeenkyrölasest sõbra Eero Koskimehe Laitila ametitallu. Sigrid oli
pärit Raipala talu juurde kuulunud popsimajast. 1916. aasta septembris noored
abiellusid. Esiklaps Saara sündis 1917. aasta märtsikuus. Riburada järgnesid
veel seitse last: Esko (1919), Helmi (1921), Paula (1923), Eero (1924), Juhani
(1926), Heiki (1933) ja Kristiina (1938).
Oma romaaniga
tõusis Sillanpää lausa raketina kirjandustaevasse. Valitsenud
stagnatsiooniatmosfääris vallutas romaan lugejaid oma suvemeeleolude, noorte
armastuse ja looduse hurmaga. Läbimurre oli lausa sensatsiooniline. Romaani
noored elasid oma suve teadmata midagi välismaailmast. Nende elu eesmärk näis
olevat kadunud. Nii elasid nad hetkele, otsides naudinguid ümbritsevast
loodusest ja erootilistest elamustest. Autor vaatas inimest uutmoodi, vahepeal
koguni musta putuka vaatenurgast. See nägemus oli darvinistlik,
revolutsiooniline ja vapustav.
Sõjakogemuste
põhjal hakkas Sillanpää 1918. aasta suve valgetel öödel kirjutama romaani „Vaga
viletsus”. See järgib pops Juha Toivola elu 1860. aastate näljahädast kuni
1918. aasta kevadeni, mil ta hukatakse massihaua serval süüdistatuna mõrvas,
mida ta pole korda saatnud. Kirjastaja jättis romaanist küll mõningaid osi
välja, kuid raamat avaldati juba 1919. aastal. Juba järgmisel aastal ilmus teos
rootsikeelsena ja kirjaniku tuntus Põhjamaades aina kasvas. Teos püüdis
näidata, miks vaikne rabajarahvas alustas verist mässu, mis autori meelest liig
toorelt alla suruti. Ta ärgitas valgete kättemaksuaktsioonide vastu teravat
poleemikat, mis kirjastaja tahtel romaani proloogist välja võeti.
Edust innustatuna
hakkas Sillanpää Hämeenkyrösse Vanaja külla ehitama endale ja perele Saavutuse
nime kandvat kirjanikuelamut, mille projekteeris Sillanpää sõber arhitektist
Bertel Strömmer. Maja sai valmis 1920. aasta jõuludeks, mil kirjanik võis oma
perega juba sinna sisse kolida. Ent ehitus jäi nii mõnegi koha pealt pooleli.
Ehitamine viis Sillanpää võlgadesse, neist vabanemine osutus ülimalt keerukaks.
Suvilas elati aastail 1920– 1925 ja 1927–1928. Edasi viibiti majas vaid suviti
ja ka jõulupühade ajal. 1928 jättis kohalik elektrifirma võlgade pärast Sillanpääd
vooluta. Saavutuse pimedusest koliti Tamperesse ja sealt aasta hiljem
Helsingisse. Närtsima kippusid ka loomingulised võimed, 1920. aastatel ilmutas
Sillanpää vaid novellikogusid ja lühiromaani „Hiltu ja Ragnar” (1923), mida
kirjanik ise oma parimaks teoseks pidas.
1929 sai Sillanpää
kirjastajaks WSOY asemel Otava, kes tasus WSOYle Sillanpää võlad, lunastas
teoste õigused ja müümata teoste lao ning Saavutuse suvila. See kaup oli
kalleim üksikut kirjanikku puudutav leping Soomes (633 000 marka ehk 106 500
eurot). Kas sel või teisel põhjusel, aga kirjaniku loomisind asus vägevale
tõusuteele. Järjepannu ilmusid meistriteosed – „Noorena uinunud” (1931, eesti
keeles 1935), „Mehe tee” (1932, eesti keeles 1937), „Inimesed suveöös” (1934,
eesti keeles 1936). Neist esimene äratas imetlust ja hämmastust kõigis
Põhjamaades ning Saksamaal, Inglismaal, Hollandis, Itaalias ja koguni USAs.
Romaani kõrvutati häviva suguvõsa kirjeldusena Thomas Manni „Buddenbrookide” ja
John Galsworthy suurte eepostega. Inglise keelde tõlgiti teos juba 1933.
aastal, „Vaga viletsus” 1938 ja „Inimesed suveöös” 1966.
Igatahes hakati
Sillanpääd juba 1930. aastate algusest pidama Nobeli kirjandusauhinna üheks
tõsisemalt võetavaks kandidaadiks. Kirjanik ise püüdis seda asja edendada,
käies mitmel korral Rootsis, loomaks sidemeid sealsete kirjandusringkondadega.
Rootsi keelde
tõlgiti „Noorena uinunud” praktiliselt kohe ning rootsi ajakirjanduses puhkes
sama vaimustunud ülistus. Rootsi Akadeemias küpses mõte, et iseseisev Soome
vajaks tõsist kultuurilist tunnustust.
„Mehe tee” kindlustas
Sillanpää positsiooni talupojaelu meisterliku kirjeldajana. Pärast Salmeluste
suguvõsa hävingut tahtis Sillanpää rääkida maisest, võimsast eluõnnest. Saatuslikuks
saab seal Ahrola Paavo tõmme oma noorusarmastuse Vormisto Alma vastu. Paavo
seiklused leskmehena Tussala rõõmsameelsete naiste metsaonnis ja Tamperes Amuri
hämarates kvartalites tekitasid ka vastuseisu: talupoja kuju polnud küllalt
terve ja esinduslik. Saksamaal tsenseeriti sealsest tõlkest Paavo joomaretke
kirjeldus – see ei sobinud kokku kujutlusega aaria talupojast.
1933. aastal
Sillanpää veel Nobeli auhinda ei saanud, kuigi Rootsi ajakirjandus talle seda
pea üksmeelselt ennustas. Helsingi ülikooli soomestamine oli parajasti täies
hoos – vahendeid selleks ei valitud ning põlissoomlaste meeleavaldused
rootslaste vastu omandasid kohati jõhkra iseloomu.
Rootsi Akadeemia
proovis olukorda päästa kompromisslahendusega – Sillanpää olnuks üks kolmest
preemia saajast – rootslaste Jarl Hemmeri, Arvid Mörne või Emil Zilliacuse
kõrval. Ettepanek hääletusel ometi piisavat toetust ei leidnud.
Sillanpää
lüürilised maaelukujutised tipnevad eepilise sarjaga „Inimesed suveöös”.
Muusikast aina enam mõjutatud stiil tõuseb selles väikeses raamatus oma
kauneima väljenduseni. Peategelaseks on Soome valge suveöö. Kaunis öös juhtub
mõndagi: parvepoiss tapab kaaslase, lähedal sünnitab popsinaine, Teliranna
talu noortes tärkavad võimsad armutunded…
Sillanpää vormilt
väikesed, ent sisult suured teosed tõlgiti kähku kümnetesse keeltesse, kuid
Nobeli auhind jäi taas saamata – 1935. aastal jäi see üldse välja andmata.
1930. aastate
teisel poolel sai kirjanik tuntuks ka paremradikalismi ning diktaatorite
vastasena. 1938. aastal kirjutas ta Soome Sotsiaaldemokraadis ilmunud „Jõulukirja
diktaatoreile”, kus ta karmilt kritiseerib Hitlerit, Stalinit ja Mussolinit.
Kirjanduslikust
edust hoolimata kasvasid Sillanpää võlad aina kiirenevas tempos. Süvenes ka
vana alkoholiprobleem – ta võis juua korvi õlut ja pudeli konjakit päevas.
1939. aasta kevadel tabas kirjanikku uus hoop, tema naine Sigrid suri kopsupõletikku.
Sillanpää abiellus uuesti oma sekretäri Anna Armia von Herzeniga, kuid see suhe
ei kestnud kaua ja lahutati vaherahu ajal.
Kauaoodatud teade
Nobeli auhinna saamise kohta saabus Stockholmist Helsingisse 9. novembril
1939. Auhinna põhjendustes rõhutati Sillanpää teoste looduslüürilisust, üksikasjade
ületamatut kirjeldust ja psühhoanalüütilist inimkujutust. Hääletusel võitis
Sillanpää algul Šveitsis elavat Hermann Hesset, seejärel hollandlast Johan
Huizingat.
Kui Sillanpää
auhinda koos uue naise ja kolme lapsega vastu võtma sõitis, kukkusid pimendatud
maale juba pommid. Rootsi oli selle külalise jaoks otsekui valgustatud
paradiis. Sillamäe triumfikäik kulges välklampide sähvatuste, pidulike
õhtusöökide ja kõnede tähe all. Väsinud ja haiglane kirjanik jäi Rootsi puhkama
ja jõudu koguma. Ta naasis kodumaale nädal enne Talvesõja lõppemist. Sillanpää
loovutas oma kuldse Nobeli-medali Soomes
sõjaponnistuste heaks korraldatud väärismetalli korjandusele, järgides sellega
Selma Lagerlöfi eeskuju.
Hoolimata
saavutatud eesmärgist ja ülimast rahvusvahelisest tunnustusest tundis kirjanik,
et aeg on temast mööda libisemas. Tema kaks viimast romaani „Lõikuskuu” (1941)
ja „Inimelu võlu ja vaev” (1945, eesti keeles 1975) olevat ilmunud juba ilma
autoripoolse viimistluseta. Mõlemad on alkoholismi, väsimust ja elus pettumist
paljastavad aruanded, millel vaieldamatu seos kirjaniku enda toonase nukra
olemisega. Peategelaseks on kunstnik, ideaalid minetanud, abielu lämmatavasse
argipäeva uppunud ja sellest vabaneda ihkav erandlik isik, kes ei leia oma
lähedastelt mõistmist. Mõlemas teoses tehakse põgenemisretk minevikku, nooruse
kuldsetesse aastatesse ja püütakse tabada taas pettumust tekitanud
noorusarmastust. Mõlemas on ka surma ja hävinguga lõppev finaal. Selle
vastandiks on romaanide noortes küdev põhjatu bioloogiline usk tulevikku.
„Lõikuskuu” on
kirjutatud rasketel aegadel nii Sillanpääle endale, soome rahvale kui ka kogu Euroopale.
Inimesena oli ta jäänud üksi pärast armastatud naise Sigridi surma. Üha enam
langes Sillanpää alkoholismi küüsi, olles justkui orav selles kuratlikus
rattas. Nii võib vabalt kujutleda Sillanpääd ennast „Lõikuskuu” peategelase,
kui siin selline üldse on, joodikust kanalivalvur Viktor Sundvalli
prototüübina. Kelle eeskuju kasutades on kirjanik maalinud meile pidi
Sundvalli vaevatud ja väsinud naisest Saimast? Romaanis on ta otsekui
kaassüüdlane oma mehe olukorras. Sillanpää ise näis oma naisest Sigridist
vägagi lugu pidavat. Oma mälestustes meenutab ta teda koguni erilise soojusega.
„See, mis noorena algas, oli tugev ja kindel.”
Murtud mees jätkab:
„Sina oli kaheksa korda nurgavoodis, aga ma ei kuulnud kunagi, et sa oleksid
sellepärast nurisenud või midagi kurtnud.” Nagu Saimagi romaanis, oli ka Sigrid
pärit vaesevõitu perest. Nõnda on kiusatus otsida seoseid tugev, aga ei vii
ilmselt kusagile.
Elurõõmu(-võlu)
esindavad romaanis Tamperest külla sõitev, Viktorile nii lähedane
võõrastemajapidaja Maija Länsilehto ning enamik raamatu noortest tegelastest:
sulaspoiss Taave, temas armastuse sütitav Viktori vanem tütar Tyyne, teenijatepaar
Mauno ja Iita. Saatused sõlmuvad ja lagunevad paikkonda tabava vägeva
äikesetormi saatel. Pärast seda pole selles maanurgas enam miski endine.
Inimene ja loodus on heas ja halvas kokku sulanud vägevaks tervikuks. Sõnade
tagant võib taas, nagu Sillanpääl ikka, kosta muusikat, ülemlaulu põhjamaisele
loodusele.
Romaan inspireeris
Soome üht tuntuimat filmiloojat Matti Kassilat (1924) selle põhjal filmi looma.
Film osutus menukaks, „tuues sisse” tervelt kuus Soome kõrgeimat filmiauhinda
ehk Jussi kuju. Sillanpääga proovis Kassila kätt üle 30 aasta hiljemgi, kui
linale tuli tema ekraniseering meistri luigelaulust ehk romaanist „Inimelu
võlu ja vaev”. Edu saatis sedagi ponnistust.
„Lõikuskuu”
ilmumise ajal oli kirjanik viidud sundravile Kammio haiglasse, kuhu ta jäi
paariks aastaks. Siis asus ta elama oma tütre Saara Kuituneni perekonda. Sillanpää
hooldajaks sai tema vana sõber Kustaa Vilkuna. Sillanpää olemine korraldati
Otava kirjastuse abiga nõnda, et ta võis elada elu lõpuni majandusmuredeta.
1950. aastatest elas Sillanpää tütre kodumajas Helsingi Herttoniemis, suved aga
veetis koduses Hämeenkyrös.
Haiglast ilmus
avalikkuse ette muutunud Sillanpää: vägeva habemega rumm-mütsi
kandev Taata, kirjanduslik patriarh ja suurpere vanaisa. Ta hakkas regulaarselt
raadios oma tekste lugema ja Taata jõulujutlustest sai iga-aastane
rituaal kuni tema surmani välja. Sillanpää suri Mehiläise haiglas 75aastasena
1964. aasta juunikuu algul. Ta maeti Hämeenkyrö vanale kalmistule.
Pärast pikka ja
avalikult tähistatud karjääri tabas Sillanpää järelreputatsiooni tugev
langusjärk. Meenutuskirjutistes 1964. aastal jäeti hüvasti kogu ajastuga, mida
maaelu väärtused olid esindanud. Sillanpää kuulus tollesse kaduvasse maailma.
Üha sagedamini seostati teda tundmatute Nobeli laureaatide küsitava
seltskonnaga. Pärast teist maailmasõda ununes ta nimi Euroopas kiiresti.
Ent tema
jutustajaoskusel on tänini oma truud sõbrad. Sillanpää avastaja on tavaliselt
oma leiust tihtipeale kaua vaimustunud. Hämmastunud lugejaid ilmub siit-sealt
laiast ilmast kogu aeg. Meil soomlaste naabrite ja hõimuvelledena lasub lausa
kohustus ühe nende kirjanduse suurima esindaja looming tervikuna uuesti välja
anda, olemasolevate tõlgete ilmumisest on möödunud liialt palju aastaid.
Valitseb oht võõranduda nii Sillanpääst kui ka ühes temaga suurest osast soome
kirjandusest ja kultuurist üldse. Loodetavasti kujuneb käesolev raamatuke
esimeseks sammuks klassiku taasavastamisel Eestis.
teisipäev, 24. mai 2016
Valerie Fritsch - Austria kirjanduse tõusev täht
Valerie Fritsch sündis 1989. aastal Grazis, õppis
fotograafiat ja töötab fotokunstnikuna. Noor kirjanik on tõeline maailmarändur
– kuus kuud aastast reisib ta mööda maailma ringi.
Neljapäeval, 5. mail kel 17.00 Tartu Linnaraamatukogu saalis
Kirjandusfestival Prima Vista esitleb: noor austria kirjanik
Valerie Fritsch ja tema romaani “Winteri aed” (Eesti Raamat, tlk Terje Loogus)
esitlus. Külalisega vestleb Kristel Kaljund.
Vestlus on saksa keeles järeltõlkega eesti keelde. Koostöös
Austria Suursaatkonnaga.
Valerie Fritschi debüütromaan „VerkörperungEN“
(„Kehastumised“) ilmus 2011, aasta hiljem järgnes fotodega reisiraamat „Die
Welt ist meine Innerei“ („Maailm on minu sisikond“). 2015. aastal ilmunud
romaan „Winters Garten“ (“Winteri aed”) osutus tõeliseks läbimurdeteoseks ja
valiti Saksa Raamatuauhinna 20 nominendi sekka. Maineka Ingeborg Bachmanni
auhinna konkursil võitis Valerie Fritsch 2015. aastal publikupreemia.
Fritschi talent avaldub juba reisikirjade raamatus „Maailm
on minu sisikond“, mis on äärmiselt poeetiline sõna ja imepäraste piltide
süntees. Raamat koosneb kirjadest kodustele Etioopiast, Peruust, Taist,
Madagaskarilt, Moskvast, Havannast ja mujalt.
„Winteri aed“ võeti saksa keeleruumis kolleegide, kriitikute
ja meedia poolt soojalt vastu. Eelkõige kiideti autori külluslikku ja kaunist
keelekasutust, autorit ennast aga on kutsutud kirjanduse popstaariks. Fritschi
kohati arhailine, rikas ja lopsakas keel seisab justk
ui väljaspool aega.
Romaani on nimetatud võimsaks, sensatsiooniliseks, poeetiliseks ja karmiks.
Romaani peategelase Anton Winteri lapsepõlv möödub
idüllilises aiakoloonias, kus loodus on lopsakas, kõik kasvab ja õitseb.
Looduse loomuliku osana on aias õitsemise kõrval kogu aeg kohal ka surm,
lagunemine ja kõdunemine.
Edasi viib autor lugeja maailmalõpu ootuses mereäärsesse
linna, kus valitseb kaos. Tänavatel liiguvad marodööritsevad lastejõugud ja
vabadusse pääsenud tsirkuseloomad, linnast välja suunduvad põgenikevoorid,
peaaegu kõrvuti toimuvad massienesetapud ja -laulatused. Vahepeal on möödunud
üle 20 aasta ja juba 40ndates aastates Anton Winter armub keset koost lagunevat
maailma elus esimest korda.
Kriitikud on märkinud, et apokalüpsist pole kunagi nii
poeetiliselt kirjeldatud, aga sisuliselt huvitab Fritschi, mis juhtub inimesega
tulevikulootuseta maailmas ning mis aitab inimesel jääda inimeseks. Lisaks on
tema kõigi raamatute domineeriv teema inimese keha, selle muutumised ja kaduvus.
Linda Jahilo
pühapäev, 20. märts 2016
Ruth Rendelli uus raamat
Kui Carl Martini isa sureb, pärib poeg maja rikkas ja
trendikas Londoni linnajaos. Carl, noor algaja kirjanik, vajab siiski raha ja
üürib ülakorruse korteri esimesele soovijale, loomaarsti assistendile Dermot
McKinnonile. See oli Carli esimene saatuslik viga. Teine viga oli hoida alles
isa pentsik kollektsioon arstimeid, kaasa arvatud tervisele ohtlikud
dieeditabletid, mis ta leidis rohukapist. Viga oli ka nende müümine kaaluga
kimpus olevale näitlejannale, kes seeläbi sureb. Tehingust teadlik Dermot
haarab kinni võimalusest ja hakkab Carlilt välja pressima, keeldudes talle üüri
maksmast ning ähvardades naise surma põhjuse avalikustada. Moraalselt ahistatud
ja pidevas hirmus elav Carl kaotab pinna jalge alt ja vajub üha sügavamale
lootusetusse, suutmata vastu astuda saatanlikule vaenlasele.
„Pimedad nurgatagused” jäi Rendelli viimaseks
teoseks.
Inglise nüüdisaegse krimikirjanduse suurkuju Ruth Rendelli
(1930–2015) teostest on varem ilmunud:
esmaspäev, 22. veebruar 2016
Thomas Hettche „Paabulindude saar”
Thomas Hettche (Deutsch-Israelische Literaturtage
26.
IV 2012). Heinrich-Böll-Stiftung
|
Hettche esimene romaan „Ludwig peab surema” (Ludwig muß sterben) ilmus 1989 ning pälvis kohe Robert Walseri nimelise kirjandusauhinna (Robert Walser-Preis). 2001 ilmunud „Arbogasti juhtum” (Der Fall Arbogast), mis põhineb 1950ndatel 14 aastat süütult vangis istunud mehe lool, on tõlgitud kaheteistkümnesse keelde. 2006 jõudis Saksa Kirjandusauhinna (Deutscher Buchpreis) kuue finalisti hulka ehk nn Short List’i tema teos „Millest me oleme tehtud” (Woraus wir gemacht sind). 2014 oli sama auhinna finalistide seas ka „Paabulindude saar” (Pfaueninsel).
Lisaks eelnimetatuile on Hettchet tunnustatud mitmete saksa kirjandusstipendiumite ja -preemiatega. Romaani „Paabulindude saar” eest pälvis ta Wilhelm Raabe nimelise kirjandusauhinna (Wilhelm Raabe-Literaturpreis) ja Baieri Raamatuauhinna (Bayerischer Buchpreis). 2015 peeti teda Solothurni kirjandusauhinna (Solothurner Literaturpreis) vääriliseks; selle Šveitsi auhinnaga tunnustatakse saksakeelsete autorite silmapaistvaid kirjanduslikke saavutusi üldiselt, kuid muu hulgas tõsteti esile ka „Paabulindude saart”: „Thomas Hettche uusim romaan on kahtlemata meistriteos.
Kääbuskasvulise „lossipreili” Marie Strakoni traagiline lugu Preisi õukonna idüllilisel lustsaarel on ühtaegu subtiilne ja kaasahaarav. See Berliini perifeeria romantilise unelma kirjeldus on Hettchel loodud virtuooslikkusega, mis ühendab stilistiliselt briljantset ajaloolist tausta ja selle reflekteerimist nüüdisajal.”
Thomas Hettche teostest on eesti lugejale varem tuttav romaan „Isade armastus” (Die Liebe der Väter, 2010, eesti k 2013, tlk Piret Pääsuke).
Tellimine:
Postitused (Atom)