Neljapäev, 1. märts 2018

„Punasest aadressiraamatust“

Lapsepõlves olin sageli isa vanaema õe Dorise juures. Ta ei olnud kunagi abiellunud, ja kui mu vanaema suri – liiga noorelt –, hoolitses ta mu isa ja vanaisa eest. Doris oli kodu hoidev ja hoolitsev inimene. Ta jutustas väga vaimustavaid lugusid enda lapsepõlvest ja noorusest. Oma elu viimased aastad elas ta üksi, ja kui me läksime pärast ta surma tema korterisse, et seal koristada, leidsin ma koridori raamaturiiulist tema aadressiraamatu. See oli täis inimeste nimesid, keda ma ei tundud, enamik nimesid oli maha tõmmatud ja nende juurde väriseva käega kirjutatud „surnud“. Seda nähes tajusin suurt valu ja mõistsin, kui üksi pidi ta end viimase paari aasta jooksul tundma. Ma ei saanud seda kunagi päriselt oma peast, ja sealt sain ma idee kirjutada „Punane aadressiraamat“. Doris, keda mina teadsin, ei elanud nii erakordset elu nagu minu raamatu kangelane.
Sellel pildil tähistab Doris oma 80. sünnipäeva.  (Foto Dagmar Andersson)

Minu raamatu inspireerimisel mängis oma osa ka teine sugulane. Mu emapoolse vanaisa onu oli kunstnik Gösta Adrian-Nilsson – tuntud kui GAN. Kui olin laps, rääkisid inimesed temast sageli. Minu ema kohtus temaga vaid paar korda, kuid mäletas tema korterit Bastugatanil Stockholmis, maale seinal ja tärpentini tugevat lõhna. Minu lapsepõlves tema maalide väärtus tõusis, ja teenijast, kes ta maalid päris, räägiti sageli. Tema nime ei mainitud kunagi, alati öeldi lihtsalt „teenija“. Mõtlesin väga palju selle üle, kes ta oli. Isegi nüüd ei tea ma seda. Otsustasin lihtsalt tema elu ette kujutada, ja lubasin Dorisel kohtuda Göstaga Prantsuse madame´i peoõhtul. Sealt sai lugu alguse.
Ma tean väga hästi, mida tähendab see, kui sind saadetakse noore tüdrukuna maailma. Olin kõigest kolmteist, kui avastati mind kui modelli, ja vaid paar aastat hiljem saadeti mind koolivaheajal Pariisi. Mul on siiani meeles, kuidas ma esimest korda eskalaatoriga Charles de Gaulle'i lennujaama ootesaali saabusin. Naine, kellele kuulus modelliagentuur, tuli mulle vastu, ja ma elasin tema juures. Jagasin diivanvoodit teise noore modelliga, ja meil ei lubatud süüa pärast kella kuut õhtul. Too teine tüdruk rääkis ainult prantsuse keelt, nii et me ei saanud isegi juttu ajada. Ma olin pidevalt näljane. Päeval ja suurelt jaolt õhtuti olime omapead. Meile anti Pariisi kaart ja aadressid, kus peaksime käima nn casting´utel – üritustel, kus hinnatakse modelle potentsiaalsete töökohtade jaoks. Me ei käinud kusagil koos, kõigil olid erinevad aadressid ja kohtumised. Sellele, kes polnud kunagi sõitnud metrooga ja kes vaevu teadis, mis on suurlinn, oli Pariisis liikumine raske, kuid lõpuks õppisin ma teed leidma.

Järgnevatel aastatel elasin ühes korteris mitme teise modelliga. Kuna tahtsin kangekaelselt õpinguid jätkata, olin ma Pariisis ainult suvel ja teistel koolivaheaegadel. Ajapikku vahetasin Pariisi Milano vastu. Kahekümnendail eluaastail proovisin õnne New Yorgis.
Kahjuks, nagu juhtus ka Dorisel mu raamatus, ütles minust lahti agent, kes oli mind sundinud paar nädalat olema söömata, et kaotaksin rohkem kaalu. Piitskõhnast anorektikuks. Ma ei suutnud sellega nõustuda, ja nii, pisarad silmis, lendasin järgmise lennukiga koju ja alustasin hoopis õpinguid. See oli minu modellikarjääri lõpp.
Alates sellest hetkest, kui minu Doris suri, olen palju mõelnud vanadusest ja üksindusest. Kuidas me sageli unustame elukogemuse, mida eakad endas kannavad. Kuidas lõpetame küsimuste esitamise. Kui leidsin Dorise aadressiraamatu, tundsin süümepiina, et ma teda ta viimastel eluaastatel nii harva külastanud olin. Pärast minu romaani ilmumist on paljud lugejad mulle kirjutanud ja öelnud, et see innustas neid oma vanemaid sugulasi sagedamini vaatamas käima. See on nii imeline ja teeb mind väga õnnelikuks. Kujutage ette, kui mu Doris oleks teadnud, millisele fantastilisele teekonnale ta on kaasa aidanud.


Sofia Lundberg, Stockholm, detsember 2017